Miks tulla beebiga füsioterapeudi vastuvõtule?

Miks tulla beebiga füsioterapeudi vastuvõtule?

 

Kui ma haiglas töötasin, kuulsin tihti vastuseks “sest arst saatis!”. Tõsi, arstid suunavad sageli imikuid ja väikelapsi füsioterapeudi juurde ennetavalt või jälgimise eesmärgil. Hindamise käigus võib arst märgata mõnda ohumärki, mida lapsevanem ise ei pruugi tähele panna, või on vastuvõtuaeg liiga lühike/laps unine/näljane ning arstil ei teki täit pilti lapse arengust. Füsioterapeudi vastuvõtt on aga pikem ning füsioterapeudi juures käiakse üldjuhul mitmeid kordi, mis annab lapse arengust palju põhjalikuma ülevaate. Osad lapsevanemad soovivad väga, et neid edasi suunatakse – esmased lapsevanemad, kes tunnevad ennast ebakindlalt ning soovivad füsioterapeudi näpunäited lapse arendamiseks; vanemad, kellele tundub, et lapsega on midagi valesti (üldjuhul siiski ei ole); ning on ka neid, kes võtavad füsiterapeudi vastuvõttu kui võimalust täiskasvanuga vestelda, samal ajal, kui laps massaaži saab. Kõik need põhjused on õiged.

Füsioterapeudi seisukohast on aga vahe, kas osutatav teenus on beebimassaaž või individuaalne füsioteraapia. Kuigi teenust osutab sama terapeut, on teenuste sisu mõnevõrra erinev. Massaaži teostab terapeut terviklikult, keskendudes üldise lihastoonuse lõõgastamisele või ergutamisele, seedimisraskuste leevendamisele ning lapsele mõnusa elamuse pakkumisele. Individuaalse füsioteraapia käigus kasutab terapeut lisaks massaaživõtetele ka passiivseid ja aktiivseid võimlemisharjutusi, venitusi ning asendravivõtteid. Massaaživõtteid kasutatakse sel puhul lokaalsemalt ning konkreetse tulemuse saavutamiseks, näiteks liigesliikuvuse suurendamiseks või käte aktiivsuse parendamiseks. Teraapia on lapse jaoks töö ja mäng ühes – terapeut paneb mängu oma kõikvõimalikud oskused, trikid ja fantaasia, et meelitada last koostööle, sest teraapia on edukas, kui motivatsioon ja soov liikuda tuleb lapsest endast.

Nii massaaži kui teraapia käigus arvestab terapeut lapse hetkeseisundiga – nutva ja näljase lapsega teraapiat läbi ei viida ning väsimusilmingute tekkimisel teraapia ka lõpetatakse. Seetõttu on seansi kestust raske ette ennustada – esmakordsel visiidil võib beebi väsida kiirelt ning vastuvõtt võib piirduda 20 minutiga. Pealtnäha lihtsad tegevused mõjuvad lapsele ikkagi kõva trennina! Üldjuhul lapsed magavad pärast teraapiat ka pikemalt kui tavaliselt.

Millised on põhilised probleemid, millega füsioterapeudi poole pöördutakse?

1. Kõrge või madal lihastoonus – kõrge toonuse korral on laps pealtnäha “pinges” või rahutu ning kõrgenenud toonus pärsib liigutustegevuse arengut; kui lapse lihastoonus on madal, võib laps olla väga rahulik, eelistab lihtsalt vaadelda, ei tunne huvi esemete ega tegevuste vastu, hilinevad motoorsed oskused nagu peahoid, kõhuliasendis kätele toetus jm.
2. Asümmeetrilisus – asendis või tegevustes. Laps eelistab hoida pead ning vaadata ühele poole, kasuta ühte kätte, pöörata ühele poolele jne. Seliliasendis on lapse pea/kehahoid kallutatud ühele poole.
3. Vastumeelsus kõhuliasendi suhtes – laps ei taha olla kõhuli, tunneb end silmnähtavalt ebamugavalt. Laps tõstab käed õhku ning hoiab neid “lennukipoosis” või väsib kiirelt ja toetab pea aluspinnale. Võivad hilineda roomamine, käputamine.

Kui mõni neist teemadest sind kõnetab, oleks hea oma perearsti või füsioterapeudiga nõu pidada – sageli piisab vaid mõnest lihtsast näpunäitest või tegevuste järjepidevusest, et tekkinud probleem lahendada.

Leave a Reply